Valkude, peptiidide ja aminohapete seos
Valgud: funktsionaalsed makromolekulid, mis moodustuvad ühest või mitmest polüpeptiidahelast, mis volditakse spetsiifilisteks kolmemõõtmelisteks struktuurideks heeliksite, lehtede jms kaudu.
Polüpeptiidahelad: Ketilaadsed molekulid, mis koosnevad kahest või enamast peptiidsidemetega ühendatud aminohappest.
Aminohapped: valkude põhilised ehitusplokid; looduses leidub üle 20 tüübi.
Kokkuvõttes koosnevad valgud polüpeptiidahelatest, mis omakorda koosnevad aminohapetest.
Valkude seedimise ja imendumise protsess loomadel
Suukaudne eeltöötlus: Toit lagundatakse suus närimise teel füüsiliselt, suurendades ensümaatilise seedimise pinda. Kuna suus puuduvad seedeensüümid, peetakse seda etappi mehaaniliseks seedimiseks.
Esialgne jaotus maos:
Pärast seda, kui fragmenteerunud valgud on maosse jõudnud, denatureerib maohape need, paljastades peptiidsidemed. Seejärel lagundab pepsiin valgud ensümaatiliselt suurteks molekulaarseteks polüpeptiidideks, mis seejärel sisenevad peensoolde.
Seedimine peensooles: Trüpsiin ja kümotrüpsiin lagundavad peensooles polüpeptiidid edasi väikesteks peptiidideks (dipeptiidideks või tripeptiidideks) ja aminohapeteks. Need imenduvad seejärel aminohapete transpordisüsteemide või väikeste peptiidide transpordisüsteemi kaudu soolerakkudesse.
Loomasöödas parandavad nii valgukelaadiga seotud mikroelemendid kui ka väikesed peptiidkelaadiga seotud mikroelemendid kelaatimise kaudu mikroelementide biosaadavust, kuid need erinevad oluliselt oma imendumismehhanismide, stabiilsuse ja rakendatavuse poolest. Järgnevalt on esitatud võrdlev analüüs neljast aspektist: imendumismehhanism, struktuurilised omadused, rakendusmõjud ja sobivad stsenaariumid.
1. Imendumismehhanism:
| Võrdlusindikaator | Valgukelaadiga mikroelemendid | Väikesed peptiidkelaadiga mikroelemendid |
|---|---|---|
| Definitsioon | Kelaadid kasutavad kandjatena makromolekulaarseid valke (nt hüdrolüüsitud taimset valku, vadakuvalk). Metalliioonid (nt Fe²⁺, Zn²⁺) moodustavad koordinaatsidemeid aminohappejääkide karboksüül- (-COOH) ja amino- (-NH₂) rühmadega. | Kasutab kandjatena väikeseid peptiide (koosnevad 2-3 aminohappest). Metalliioonid moodustavad stabiilsemaid viie- või kuueliikmelisi ringkelaate aminorühmade, karboksüülrühmade ja külgahela rühmadega. |
| Imendumise tee | Nõuab soolestikus proteaaside (nt trüpsiini) poolt lagundamist väikesteks peptiidideks või aminohapeteks, vabastades kelaatmetalliioonid. Need ioonid sisenevad seejärel vereringesse passiivse difusiooni või aktiivse transpordi kaudu ioonkanalite (nt DMT1, ZIP/ZnT transporterite) kaudu soole epiteelirakkudel. | Võib imenduda tervete kelaatidena otse peptiidtransporteri (PepT1) kaudu soole epiteelirakkudel. Rakus vabastavad metalliioonid rakusisesete ensüümide abil. |
| Piirangud | Kui seedeensüümide aktiivsus on ebapiisav (nt noorloomadel või stressi korral), on valkude lagundamise efektiivsus madal. See võib viia kelaatstruktuuri enneaegse häirumiseni, mis võimaldab metalliioonidel siduda toitaineid mittetoitvaid tegureid, näiteks fütaati, vähendades seeläbi nende omastamist. | Möödub soolestiku konkureerivast inhibitsioonist (nt fütiinhappest) ja imendumine ei sõltu seedeensüümide aktiivsusest. Eriti sobiv noortele loomadele, kellel on ebaküps seedesüsteem või haigetele/nõrgenenud loomadele. |
2. Struktuurilised omadused ja stabiilsus:
| Iseloomulik | Valgukelaadiga mikroelemendid | Väikesed peptiidkelaadiga mikroelemendid |
|---|---|---|
| Molekulaarmass | Suur (5000–20 000 Da) | Väike (200–500 Da) |
| Kelaadi sideme tugevus | Mitmed koordinaatsidemed, kuid keeruline molekulaarne konformatsioon viib üldiselt mõõduka stabiilsuseni. | Lihtne lühike peptiidi konformatsioon võimaldab stabiilsemate ringstruktuuride moodustumist. |
| Sekkumisvastane võime | Tundlik maohappe ja soole pH kõikumiste mõjule. | Tugevam happe- ja leeliskindlus; suurem stabiilsus soolestiku keskkonnas. |
3. Rakenduse mõjud:
| Indikaator | Valgu kelaadid | Väikesed peptiidkelaadid |
|---|---|---|
| Biosaadavus | Sõltub seedeensüümide aktiivsusest. Efektiivne tervetel täiskasvanud loomadel, kuid efektiivsus väheneb oluliselt noortel või stressis loomadel. | Otsese imendumise tee ja stabiilse struktuuri tõttu on mikroelementide biosaadavus 10–30% kõrgem kui valgu kelaatidel. |
| Funktsionaalne laiendatavus | Suhteliselt nõrk funktsionaalsus, toimides peamiselt mikroelementide kandjatena. | Väikestel peptiididel endil on sellised funktsioonid nagu immuunregulatsioon ja antioksüdantne toime, pakkudes tugevamat sünergilist efekti mikroelementidega (nt selenometioniinpeptiid pakub nii seleeni lisandit kui ka antioksüdantseid funktsioone). |
4. Sobivad stsenaariumid ja majanduslikud kaalutlused:
| Indikaator | Valgukelaadiga mikroelemendid | Väikesed peptiidkelaadiga mikroelemendid |
|---|---|---|
| Sobivad loomad | Terved täiskasvanud loomad (nt nuumsead, munakanad) | Noorloomad, stressis loomad, suure saagikusega veeloomad |
| Maksumus | Madalam (toorained kergesti kättesaadavad, lihtne protsess) | Kõrgem (väikeste peptiidide sünteesi ja puhastamise kõrge hind) |
| Keskkonnamõju | Imendumata osad võivad erituda väljaheitega, mis võib keskkonda saastata. | Kõrge kasutusmäär, väiksem keskkonnareostuse oht. |
Kokkuvõte:
(1) Loomade puhul, kellel on suur mikroelementide vajadus ja nõrk seedimisvõime (nt põrsad, tibud, krevetivastsed) või loomade puhul, kes vajavad puudujääkide kiiret korrigeerimist, on esmajärjekorras soovitatav kasutada väikeseid peptiidkelaate.
(2) Kulutundlikele rühmade jaoks, kellel on normaalne seedimine (nt kariloomad ja linnuliha nuumamise hilisemas etapis), saab valida valgukelaadi mikroelemente.
Postituse aeg: 14. november 2025
